Kandidaat nr. 858

 Mina ja sotsiaaldemokraatia

    Kuulun Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda alates 1998. aastast ja nagu üheksakümnendatel, nii ka nüüd on sotsiaaldemokraatia minu jaoks ainus valik. Mulle on tähtsad mõlemad –  nii üksikisiku vabadus end teostada kui ka sotsiaalne vastutus.

Ma ei kujuta ette, et saaksin olla rahul ja õnnelik, kui osa meie inimestest elab vaesuses või on ühiskonnast hoopis välja tõrjutud. Mulle on vastumeelne ka see kui inimest koheldakse kui majandusele vajalikku või mittevajalikku mutrikest, iga inimene on ju terviklik maailm, oma võimete ja sooviga end teostada. Austan Eesti kultuuri ja meie ajalugu, aga samas olen avatud ühiskonna poolt.

flaier_Page_veike

Minu poliitiline kool ja “surnuks kaasamine”

      Töötades Tallinna Puuetega Inimeste Kojas, mis on enam kui 4000 liikmega puuetega inimeste huvikaitse ühing, sain väga hea ülevaate ja isikliku kogemuse kohaliku omavalitsuse ja riigi toimimisest, samuti sellest, millised on inimeste võimalused nende elu puudutavaid otsuseid mõjutada.

Meil räägitakse kaasamisest, nagu imerohust, mis tagab head otsused ja rahulolu.

Praktikuna olen kaasamise protsessi ja tulemuste suhtes väga kriitiline, tunnen, et esindusühingud on surnuks kaasatud. Mida see tähendab? See tähendab, et töö viiakse läbi väga väheste ressurssidega, tõimub viimasel hetkel kaasamine, kuni selleni, et vajalikku infot salastatakse. Tihti on tulemuseks eluvõõrad otsused, mis nõuavad lõputuid parandusi, see tähendab omakorda inimeste jõu ja raha raiskamist.

Marju Lauristin on märkinud, et juba kaasamine sõnana on ebaõnnestunud, rõhutades nagu valitseva, juhtiva poole aktiivsust, mis panebki teise poole paika andes mõista, et otsuseid saab mõjutada tänu kaasajate armulikkusele.

Hakkame kaasamise asemel osalema!
Soovin olla aktiivselt poliitikas selleks, et osalusdemokraatia Eestis areneks.

Naisena poliitikas

     Ma pean poliitikat tegema!

Võibolla on need esivanemate geenid, mis mind ühiskonnas aktiivselt osalema sunnivad – minu vanavanaisa oli oma kogukonnas aktiivne külavanem ja kirikutegelane, ise olen mitmeid aastaid tegutsenud puuetega inimeste ühenduses, rohkem kui aasta olen olnud munitsipaalpoliitik, nüüd osalen riigikogu kampaanias.

Barbi Pilvre ütleb, et poliitika on osalemine meeste liigas. See on karm hinnang. Ma ehk lisaksin, et naine poliitikas polegi ju nii harv nähtus, eriti kui me vaatame poliitikat laiemalt, aga et esindusdemokraatias otsustajate hulka jõuda – see on juba tõesti tõsine väljakutse! Mehed on sellel alal valitsenud pikalt ja dikteerivad ka mängu reeglid.

 Pereelu ja poliitikat on naisel keeruline ühendada, eriti kui peres on lapsed või näiteks hooldamist vajavaid inimesi. Aga minu loosung on, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Pealegi ei ole elu kunagi täiuslik.

Kas nn triibulised nimekirjad aitavad naisi otsustajate sekka, ehk kuigi palju, aga tõsine muutus tuleb alles läbi meelemuutuse.

kylli_urb_1

Sotsiaaldemokraatide üldkogul Foto: Grete Kõrsmaa

Mida teha eakatega?

     Venelastel on paar head ütlust vanaduse kohta: „Storast ne radost!“ ja „Moi goda moja bogatstvo!“ Ehk – vanadus ei ole rõõm; minu aastad on minu rikkus. Mõlemad ju õiged!

Viimasel ajal on palju erinevas kontekstis eakatest räägitud, kuidas nad on koormaks ühiskonnale ja mis ikka saab kui ühiskond vananeb. Aga on ka positiivseid noote – eakates nähakse potensiaali, nad on oodatud tööelus kaasa lööma. Meil kõigil on teadmisi, kogemusi, oskusi, mida pole raamatutesse kirjutatud ja mida saab edasi anda vaid suheldes, koos tehes. Eakad on meie varaait ja ka väljakutse.

Paljud eakad ja ka puudega inimesed saavad elada kodus kui neid koduteenustega toetada – see on tihti suureks lohutuseks kui saadakse vanaduspäevad oma tuttavas keskkonnas veeta, samas peavad  ka päevakeskuste ja hooldekodude kohad kättesaadavad olema. Muudame hoolekande selliseks, et iga inimese väärikus on tagatud. Minu arvates peegeldub just hoolekandes ühe rahva kultuur.

Külli Urb
Kandidaat nr. 858


Flaier printimiseks ja 
jagamiseks