Lapsepõlves Võrumaal oli talus ikka mitu kassi, aga ma ei mäleta kordagi, et nad oleksid lesinud voodil või lesol. Leso on pliidi, soemüüri või ahju kõrvale kividest laotud pikk pink, mille saab kuumaks kütta. See ehitis on ehk eestlastele natuke võõras soojaandja kuid külmal talveõhtul on sellel lesides hea “konte pehmendada”.
Kohtusime enamasti kassidega lüpsiajal – nad jooksid sabad püsti mamma kannul oodates sooja piima, mõnikord kohtusime juhuslikult nurmel ja muidugi laudas, sest seal oli nende koht.
Kassid on jõudnud meie Nõmme koju juba täiskasvanuna läbi teiste kodude, kust nad pidid erinevatel põhjustel lahkuma. Aga oma eelnevatesse elupaikadesse olid nad sattusid omakorda tänavalt või metsa alt.
Ma ei ole üldse kassiinimene, aga kui kass meile juba kord tulnud on, siis ütlen ikka – tere tulemas!
Fjord oli alguses väga arg, veetis esimese nädala tütre voodi all, aga tasapisi hakkas ta liikuma majas ja lõpuks ka aias. Pole ka imestada tema argust, oli ta ju olnud kunagi väike prügikastikass, keda külmadel talvepäevadel söötis ja lasi mõnikord ulualla äärelinna töölissöökla koristaja. Fjordi muusikust perenaine halastas ja võttis ta enda juurde – kass sai nime ja tervisekindlustuse. (: Muusikud käivad ikka tuuritamas, aga kassile ei meeldi üksi elada, nii hakatigi Fjordile uut kodu otsime. Ühel päeval avastasingi, et meie koju oli saabunud kass.
Fjord oli väärika olekuga, suurt kasvu, ei nurunud koguaeg pai ega roninud võõrastele sülle, samas oli sõbralik ja perele tore kaaslane. Kohalikud hiired – rotid hoidusid meie majast eemale. Fjord elas mitmeid aastaid meie juures, pärast tema lahkumist siitilmast igatsesime teda pikalt.
Uue kassi võtmise peale ei mõelnudki, sest teadsin – varem või hiljem tuleb ta ise. Nii läkski – saabus Käpik-Tuglas, valge nagu lumi, roheliste silmadega, paimaias kass. Ta tundub küll selline leebe diivanikassina, aga võõrastele kassidele teeb ta iga kell tuule alla, alatasa on ta kõrvaotsad teiste küüsi tundnud, selline ronija ja aiasluusija kass.
Ka Käpik-Tuglasel on oma lugu – nimelt räägib lagend, et ta on pärit Käsmu kirjanikemaja õuelt, siit ka tema kirjandusele viitav nimi. Käsmu on mulle südamelähedane koht, nii siis on tore teada, et meil on Käpikuga ühiseid mälestusi.
Praegu istub Käpik – Tuglas tihti arvuti monitori taga vaadates igatseva pilguga õue, ilmselt oodatab temagi kevadet.
